2-1

Sańjaya ütles: Siis, nähes Arjunal kaastundest haaratud, silmad pisaraid täis ja meeleheitel, ütles Madhusūdana (Krišna) need sõnad.

Selgitus: Krišna alustab oma vaimset õpetust Arjunale. Sańjaya, kes jutustab Dhritarāštrale sündmusi, kirjeldab Arjuna emotsionaalset seisundit: kaastundest haaratud ja silmad pisaraid täis, on ta sügavalt meeleheitel ega suuda leppida mõttega võidelda oma sugulaste vastu. Krišnat nimetatakse siin Madhusūdanaks, mis viitab tema võimele deemonlikke jõude hävitada. Nüüd on tema ülesanne hajutada Arjuna vaimseid ja emotsionaalseid deemonid – tema kahtlusi ja muresid.

2-2

Kõigekõrgem Issand ütles: Mu kallis Arjuna, kuidas on need rüvedused sind tabanud? Need ei sobi sugugi inimesele, kes teab elu väärtust. Need ei vii kõrgematele planeetidele, vaid häbisse.

Selgitus: Selles salmis pöördub Krišna Arjuna poole üllatuse ja pettumusega tema segaduse ja emotsionaalse nõrkuse pärast. Krišna küsib, miks on selline nõrkuse ja segaduse seisund tabanud Arjunat just raskel hetkel, kui on vaja julgust ja otsustavust. Krišna märgib, et see teguviis ei ole vääriline üllastele inimestele – neile, kes järgivad moraali ja kohustust. Ta rõhutab ka, et see segadus ei vii taevasse, seega ei aita saavutada vaimset vabanemist, ja see ei too kuulsust, mis on sõdalasele oluline tema au ja kohuse täitmisel.

2-3

Oh, Pārtha (Arjuna), ära anna alla sellele alandavale jõuetusele. See ei sobi sulle. Vabane sellisest tühisest nõrkusest ja tõuse, oh, vaenlaste karistaja!

Selgitus: Krišna õhutab Arjunat loobuma nõrkusest ja end kokku võtma, tuletades meelde, et selline seisund ei ole kangelasele sobilik. Ta kutsub Arjunat üles ületama oma argpükslikkust ja meeles pidama oma kohustust sõdalasena. Krišna nimetab Arjunat ka Pārthaks – vastaste võitlejaks, tuletades talle meelde tema julgust ja võimet võidelda. Selle pöördumisega õhutab Krišna Arjunat loobuma oma nõrgast meeleseisundist ja tõusma, et võtta vastu võitluse väljakutse ja täita oma kohust sõdalase staatuses.

2-4

Arjuna ütles: Oh, kurjade hävitaja, oh, meelte valitseja, kuidas ma saan lahinguväljal saata nooli selliste meeste poole nagu Bhīšma ja Drona, kes on minu au väärilised?

Selgitus: Selles salmis jätkab Arjuna oma sügavate kahtluste ja moraalse dilemma väljendamist, pöördudes Krišna poole tiitlitega Madhusūdana (Madhu hävitaja) ja Arisūdana (vaenlaste hävitaja). Need tiitlid sümboliseerivad Krišna jõudu hävitada kurjust ja kaitsta õiglust ning neid kasutatakse, et rõhutada Krišna võimet Arjunat selles raskes olukorras aidata.

2-5

Parem on siin maailmas kerjata, kui elada üllaste hingede arvel, kes on minu õpetajad. Isegi kui nad ihkavad ajalikku kasu, on nad minu vaimsed juhid. Kui nad tapetakse, on kõik, mida me naudime, verega määritud.

Selgitus: Ardžuna ütlused peegeldavad tema sügavat võitlust oma kohustuste kui sõdalase ja tema moraaliprintsiipide vahel – tal on raske leppida mõttega, et oma kohust täites peab ta tapma neid, kellele ta tunneb sügavat austust ja tänulikkust. Tuleks täpsustada, et Ardžuna on pigem valmis kerjama kui tapma oma õpetajaid, kes on kõrgeim kast.

2-6

Me ei tea, kumb oleks parem – kas võita neid või lasta neil meid võita. Need, kelle tapmise järel me ei tahaks elada, seisavad meie ees – Dhritaraštra pojad.

Selgitus: Selles värsis väljendab Ardžuna oma täielikku segadust ja moraalset dilemmat. Ta ei tea, kumb on parem – kas võita oma sugulasi lahingus või lasta neil end võita. Ta on nii sügavas vastuolus, et ei suuda otsustada õige teguviisi üle.

2-7

Nüüd olen ma oma kohustuse suhtes segaduses ja nõrkuse tõttu olen kaotanud igasuguse enesevalitsuse. Selles seisundis küsin ma Sinult, mida ma pean tegema, et mul parem hakkaks. Nüüd olen ma Sinu jünger ja Sulle alistunud hing. Palun juhenda mind!

Selgitus: Ardžuna on sel hetkel alistunud Krišnale kui jünger, paludes Krišnal teda juhtida ja õpetada. See alistumine on väga oluline, sest Ardžuna tunnistab, et ta ei suuda ise oma probleeme lahendada ja otsib Krišna juhatust, et leida õige tee ja saavutada parim võimalik lahendus.

2-8

Ma ei suuda leida vahendit, mis hajutaks seda kurbust, mis kuivatab mu meeled. Ma ei suuda sellest üle saada isegi siis, kui saaksin õitsva kuningriigi maa peal ilma vaenlasteta, nagu taeva valitseja.

Selgitus: See värss rõhutab Ardžuna sisemist konflikti ja suutmatust olukorraga toime tulla, isegi kui ta saavutaks materiaalset võitu. See näitab, et ta ei tunne rahuldust ilmalikest saavutustest, kui need nõuavad moraalseid ja emotsionaalseid ohvreid. Tema hing otsib kõrgemat, vaimset lahendust, mitte ainult ilmalikku rikkust ja võimu.

2-9

Sandžaja ütles: Seda öelnud, ütles Ardžuna, vaenlaste ületaja, Krišnale: Govinda, ma ei võitle, ja vaikis.

Selgitus: Selles värsis kirjeldab Sandžaja, kuidas Ardžuna teatab täielikult oma lahingust keeldumisest. Ta pöördub Krišna poole kui Govinda ("see, kes rõõmustab meeli, ka lehmade kaitsja"), mitte kui Hrišikeša. Hrišikeša tähendab "meelte valitseja". Vaatamata sellele distsipliinile keeldub Ardžuna võitlemast, pöördudes Krišna poole kui Govinda (see, kes rõõmustab meeli, ka lehmade kaitsja). Ta kinnitab oma otsust sõnadega Ma ei võitle, ja jääb seejärel vaikima, viidates tema emotsionaalsele kurnatusele ja vaimsele segadusele.

2-10

Oh, Dhritaraštra järglane, sel hetkel ütles Krišna, naeratades, kahe sõjaväe keskel kurvastanud Ardžunale järgmised sõnad:

Selgitus: See värss tähistab Krišna vastust Ardžuna võitlusest keeldumisele. Hrišikeša (Krišna, meelte valitseja) näeb Ardžunat kurvast ja kurnatuna lahinguväljal kahe armee vahel, kuid ta alustab oma vastust kerge naeratusega (mis võib viidata tema jumalikule rahule ja olukorra mõistmisele). Krišna pöördub Ardžuna poole otse tema kriisi hetkel, et aidata tal ületada kahtlusi ja kurbust. Naeratus sümboliseerib Krišna rahu ja kindlust, et tal on lahendus, kuidas Ardžuna emotsionaalsest segadusest välja viia.

2-11

Kõigekõrgem Issand ütles: Rääkides õpetatud sõnu, sa leinad seda, mis pole leinamise väärt. Need, kes on targad, ei leina ei elavate ega surnute pärast.

Selgitus: Selles värsis alustab Krišna oma õpetust, märkides, et Ardžuna kurbus on asjatu. Ardžuna leinab elavaid ja surnuid, kuid targad – need, kes mõistavad elu ja surma tõelist olemust – ei leina nende pärast, sest nad mõistavad, et hing on igavene ja hävimatu. Krišna märgib, et tarkus ei ole ainult sõnades või intellektuaalses mõistmises, vaid ka hinge igavikkuse ja elu tegelikkuse mõistmises. Ardžuna, kuigi räägib nagu tark inimene, ei mõista, et inimese olemasolu ületab füüsilise surma piire.

2-12

Tegelikult pole kunagi olnud nii, et mina pole eksisteerinud, sina pole eksisteerinud või ka need valitsejad poleks eksisteerinud. Ja kunagi ei saa olema nii, et me kõik enam ei eksisteeriks.

Selgitus: Selles värsis õpetab Krišna Ardžunat hinge igavesest olemusest. Ta märgib, et kunagi pole olnud aega, mil ei Krišna, ei Ardžuna ega teised valitsejad poleks eksisteerinud. Hing on igavene, see ei hävi koos keha surmaga ja jätkab eksisteerimist igavesti. See tähendab, et elu ja surm on vaid üleminekuprotsessid, mis ei mõjuta hinge olemasolu. See värss tähistab olulist osa Krišna õpetusest hinge surematuse kohta. Ta rõhutab, et meie olemasolu ei piirdu füüsilise keha ja ajaga. Seetõttu ei ole surm põhjus kurbuseks, sest hing jätkab eksisteerimist teises vormis. Krišna püüab aidata Ardžunal mõista, et lahingus tapetud valitsejad, nagu ka Ardžuna ise, eksisteerivad edasi, sest hing ei ole hävitatav.

2-13

Nii nagu hing kehas läbib lapsepõlve, nooruse ja vanaduse, nii saab ta ka pärast surma teise keha. Tark ei satu selle pärast segadusse.

Selgitus: Tark inimene, kes mõistab hinge igavest olemust, ei satu segadusse ega kurvasta surma pärast, sest ta teadvustab, et hing vaid siirdub järgmisse eluetappi teises kehas. Surm on vaid üleminekupunkt, mitte lõpp. Selles värsis püüab Krišna veenda Ardžunat, et surm ei ole põhjus hirmuks ega kurbuseks, sest hing jätkab eksisteerimist ja arenemist.

2-14

Oh, Kuntī poeg, ajutine õnne ja kannatuste ilmumine ja nende kadumine õigel ajal on nagu talve ja suve aastaaegade saabumine ja lahkumine. Need tulenevad meelte tajumisest, oh, Bhārata järglane, ja inimene peab õppima neid taluma, laskmata end erutada.

Selgitus: Krišna kutsub Ardžunat üles taluma neid mööduvaid tundeid ja säilitama rahu, hoolimata välistest asjaoludest. Inimene, kes suudab mõista seda mööduvat olemust, säilitab rahu nii rõõmsatel kui ka rasketel aegadel, laskmata end emotsionaalsetel kõikumistel mõjutada. See värss kutsub üles sisemisele stabiilsusele ja meelerahule, et inimene saaks ületada elu väljakutseid, jäädes vaimselt tugevaks. Ardžunale juhitakse tähelepanu, et võitluse raskused ja emotsionaalne valu on mööduvad ning neid tuleb võtta vastu kannatlikkuse ja teadmisega, et hing jääb puutumata, ja seda tuleb teha mitte ükskõikselt, vaid arusaamise ja sisemise rahuga.

2-15

Oo, parim inimeste seas, inimene, kes ei lase õnnel ja kannatustel end mõjutada ja jääb mõlemas olukorras rahulikuks, on tõesti sobiv vabanemiseks.

Selgitus: Krišna rõhutab, et ainult need, kes on võimelised säilitama vaimset rahu ja mitte laskma end meeleliste tajude kõikumistel mõjutada, on väärt vaimset vabanemist saavutama. Surematust tõlgendatakse siin kui vaimset vabanemist tegude tsüklist, mis tähendab vabadust korduvatest sündidest ja surmadest. Inimene, kes säilitab sisemise stabiilsuse ja enesekontrolli, hoolimata välistest asjaoludest, on sobiv selle kõrgeima eesmärgi jaoks. Arjunat julgustatakse arendama sellist vaimset jõudu ja sisemist tasakaalu, et ületada oma kahtlused ja hirmud lahinguväljal ning eluraskused üldiselt.

2-16

Need, kes on tõe otsijad, on järeldanud, et ebaõige (materiaalne keha) on ajutine, aga õige (hing) jääb muutumatuks. Nad on sellele järeldusele jõudnud mõlema olemust uurides.

Selgitus: Selles salmis selgitab Krišna hinge igavest olemust ja maailmaliku illusiooni ajutisust. Ebarealsusel (illusioonidel ja materiaalsel maailmal) ei ole püsivust, sest kõik, mis on seotud materiaalse maailmaga, on ajutine ja hävinev. Seevastu reaalsus (hing) on igavene ja seda ei saa hävitada. Siin tuletab Krišna meelde, et materiaalsel kehal ja maailmalikel aistingutel on ajutine olemus, aga hing, mis on tõeline reaalsus, on surematu. Arjunal aitab see õpetus mõista, et tema kurbus ja hirmud põhinevad ebarealsusel (ajutisel materiaalsel maailmal) ja et ta peab keskenduma igavesele reaalsusele – hingele, mis on muutumatu ja püsiv.

2-17

Tea, et see, mis seda kogu maailma läbib, on hävimatu. Keegi ei saa hävitada seda muutumatut ja igavest olemust.

Selgitus: Selles salmis selgitab Krišna veelgi hinge igavest olemust. Ta märgib, et hing, mis läbib kogu maailma, on hävimatu. See hing on muutumatu ja püsiv reaalsus, mis on kohal kõiges, mis eksisteerib. Krišna rõhutab, et keegi – ei inimene ega mõni muu jõud – ei saa hävitada hinge, sest see on igavene ja muutumatu.

2-18

Materiaalne keha, milles elab hävimatu, mõõtmatu ja igavene, on hävimisele allutatud. Seetõttu võitle, oo Bharata järeltulija!

Selgitus: See salm rõhutab taas Krišna õpetust hinge surematusest ja selle sõltumatusest füüsilisest maailmast. Krišna julgustab Arjunat võitlema selge meelega, mõistes, et ta ei tee hingele tõelist kahju, sest see on igavene ja hävimatu ning et keha on ainult hinge kest.

2-19

See, kes arvab, et hing saab tappa, ja see, kes arvab, et seda saab tappa, on mõlemad valesti aru saanud. Hing ei tapa ega saa tapetud.

Selgitus: See õpetus on oluline, et Arjuna mõistaks, et osalemine lahingus ja teiste sõdalaste surm ei mõjuta hinge tõelist olemust. Lahing ja selle tulemused mõjutavad ainult kehalist taset, aga hing jääb igaveseks ja seda ei saa mõjutada ei tegudega ega füüsilise hävitamisega. Krišna soovib, et Arjuna mõistaks seda reaalsust ja heidaks kõrvale oma hirmud ja kahtlused lahingus osalemise suhtes.

2-20

Hing ei sünni kunagi ega sure kunagi. See pole kunagi eksisteerima hakanud ega lõpeta kunagi eksisteerimist. See on sündimatu, igavene, püsiv ja ürgne; kui keha tapetakse, ei tapeta hinge.

Selgitus: See salm aitab Arjunal mõista, et keha on ajutine, aga hing on igavene ja ei ole allutatud füüsilistele muutustele, nagu sünd ja surm. Krišna püüab vähendada Arjuna hirmu ja kahtlusi lahingu suhtes, märkides, et isegi kui keha tapetakse, jääb hing muutumatuks ja mõjutamata. See õpetus hinge surematusest on üks Bhagavadgītā keskseid kontseptsioone ja julgustab Arjunat aktsepteerima oma kohustust sõdalasena, kartmata füüsilisi tagajärgi.

2-21

Oo, Pārtha, kuidas saab inimene, kes teab, et hing on hävimatu, igavene, sündimatu ja muutumatu, kedagi tappa või käskida kedagi tappa?

Selgitus: Krišna selgitab selles salmis veelkord, et füüsilise keha hävitamine ei mõjuta hinge tõelist olemust. Hing ei ole allutatud sünnile ega surmale ja need, kes seda mõistavad, ei muretse tapmise pärast füüsilises maailmas, sest see mõjutab ainult keha, mitte hinge. See salm on mõeldud selleks, et Arjuna mõistaks, et osalemine sõjas ja võitlus, mis põhjustab surma, ei hävita tõelist olemust – hinge. Krišna püüab vabastada Arjunat hirmudest ja emotsionaalsetest kahtlustest võitluse suhtes, selgitades, et tema tegevused maa peal on ainult materiaalsel tasandil, samas kui hinge tasandil ei kaotata midagi.

2-22

Nagu inimene paneb ära vanad riided ja paneb selga uued, nii jätab hing vanad kehad ja võtab vastu uued.

Selgitus: Selles salmis kasutab Krišna lihtsat ja selget analoogiat, et selgitada hinge taassünni protsessi. Nii nagu inimene vahetab vanad riided ja paneb selga uued, jätab hing kulunud kehad ja läheb pärast surma uutesse kehadesse. Hing ei ole seotud konkreetse kehaga ja on igavene, samas kui keha on ajutine ja kulub sarnaselt riietele.

2-23

Hinge ei saa relvadega lõigata, seda ei saa tules põletada, seda ei saa veega niisutada ega tuulega kuivatada.

Selgitus: See õpetus rõhutab taas, et hing on sõltumatu füüsilise maailma jõududest ja selle hävitamismehhanismidest. Krišna kutsub Arjunat üles mõistma seda vaimset tõde, et ületada hirmud võitluse ja surma ees, sest hing on täielikult kaitstud füüsiliste muutuste eest.

2-24

Hinge ei saa lõigata, põletada, niisutada ega kuivatada. See on igavene, kõikjalolev, liikumatult paigal ja püsiv.

Selgitus: Selles salmis rõhutab Krišna hinge igavest ja muutumatut olemust. Ta selgitab, et hinge ei saa hävitada mitte mingite füüsiliste vahenditega, näiteks relvadega lõigata, tules põletada, vees niisutada või tuules kuivatada. See tähendab, et hing on täielikult sõltumatu materiaalsetest jõududest ja füüsilise maailma muutustest. Lisaks on hing igavene, kõikjalolev, mis tähendab, et see eksisteerib kõigis elusolendites ja kõikidel aegadel. See on liikumatult paigal, mis viitab selle stabiilsusele ja muutumatusele. Krišna märgib ka, et hing on igavene ja muutumatu aegade algusest peale.

2-25

Hing on avaldumata, mõistusega haaravamatu ja muutumatu. Seda teades ei peaks sa tema pärast kurvastama.

Selgitus: Selles värsis jätkab Krišna Arjunatele hinge surematuse ja selle omaduste õpetamist. Ta kirjeldab hinge kui avaldumata, mis tähendab, et seda ei saa näha meeleorganitega; haaravamatu, mis näitab, et hinge ei saa täielikult mõista mõistuse või loogikaga; ja muutumatu, mis tähendab, et hing ei ole allutatud muutustele ega hävimisele.

2-26

Isegi kui sa arvad, et hing sünnib ja sureb pidevalt, pole sul ikkagi põhjust kurvastada, oh, tugevakäeline.

Selgitus: Isegi kui hing oleks allutatud pidevale sünnile ja surmale, oleks see looduse kord ja selle protsessi pärast kurvastamine oleks asjatu. Krišna rõhutab siin, et nii vaimses mõistmises kui ka materiaalse elutsükli mõistmises on surm vältimatu ja loomulik ning isegi sellisel juhul oleks surm vaid üleminek ühest vormist teise. Seetõttu ei tohiks Arjuna kurvastada ega karta lahingu tulemust.

2-27

Sündinutele on surm kindel ja surnutele on taas kindel sünd. Seetõttu ei tohiks vältimatut leinata.

Selgitus: See värss kutsub Arjunate veel kord ületama oma kurbust ja hirmu, sest surm ja sünd on osa loomulikust universumi seadusest, mis ei mõjuta hinge igavikulisust. Eelmises selgitatud loomuliku universumi seadustele. *Loomuliku universumi seadused: Kohustus ja õiglus; Põhjuse ja tagajärje seadus; Sünni ja surma tsükkel; Vabanemine pidevast sünni, surma ja taassünni tsüklist; Kosmiline kord; Kahjutegemine; Suured tsüklilised muutused.

2-28

Kõik loodud olendid on alguses avaldumata, olemasolu keskel avaldunud ja taas avaldumata, kui nad hävivad. Mis on leinamise põhjus?

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna elutsüklit, et aidata Arjunal mõista, et elumuutuste pärast kurvastamine on asjatu. Olendid on alguses avaldumata, mis tähendab, et enne sündi pole nad nähtavad ega füüsiliselt tajutavad. Elu jooksul on nad avaldunud, st füüsiliselt nähtavad ja tajutavad, kuid pärast surma muutuvad nad taas avaldumata. See peegeldab mõtet, et olend lihtsalt läheb ühest olekust teise, kuid hing jääb puutumatuks.

2-29

Mõni vaatab hinge kui hämmastavat, mõni räägib sellest kui hämmastavast ja mõni kuuleb sellest kui hämmastavast, aga teised, isegi kuulnud sellest, ei suuda seda üldse haarata.

Selgitus: See värss rõhutab, et hing on nii keeruline ja väljaspool füüsilise maailma arusaamist, et seda ei saa täielikult haarata loogika või intellektiga. Kuigi paljud hinge kohta õpivad või kuulevad, suudavad vaid vähesed tõeliselt mõista selle igavest, muutumatut ja vaimset olemust.

2-30

Oh, Bharata järeltulija, seda, kes kehas asub, ei saa kunagi tappa. Seetõttu ei pea sa leinama mitte ühegi elusolendi pärast.

Selgitus: Selles värsis rõhutab Krišna taas hinge surematust ja hävimatust. Hing, mis asub kehas, on igavene ja seda ei saa hävitada ei füüsiliste relvade ega muude materiaalsete vahenditega. Arjunatele, kes kurvastab oma sugulaste võimaliku kaotuse pärast lahingus, tuletatakse meelde, et füüsilise keha surm ei ole hinge hävitamine, sest hing on igavene ja sõltumatu füüsilistest asjaoludest.

2-31

Arvestades sinu erilist kohustust vägeva sõdalasena, peaksid sa teadma, et pole paremat tegevust kui moraali põhimõtetel põhinev võitlus; seega pole sul midagi kahelda.

Selgitus: Krišna rõhutab, et õiglane võitlus on sõdalase kõrgeim kohustus ja õnne allikas, sest see võimaldab täita oma kohust ja saavutada vaimset kasvu. Sõdalasel pole suuremat eesmärki või ülesannet kui osaleda võitluses õigluse eest ning see ülesanne annab võimaluse nii au saavutamiseks kui ka oma sisemise kohustuse täitmiseks ühiskonna ja universumi ees. Arjunatele tuletatakse meelde, et ignoreerides oma kohustust võidelda, oleks ta vastuolus oma sõdalase olemusega ja see võib kaasa tuua tegude tagajärgi. Seega kutsub see värss Arjunate ületama kahtlusi ja hirmu ning vastu võtma oma kohustust õigluse eest võitlejana.

2-32

Oh, Pārtha, õnnelikud on vägevad sõdalased, kellele selline võitluse võimalus ise avaneb, avades neile taevaväravad.

Selgitus: Sõdalastele peetakse sellises võitluses osalemist pühaks kohustuseks, sest see pakub võimalust saavutada au ja kuulsust ning ka taevast. Krišna rõhutab siin, et see on haruldane ja privileeg, et sellist tüüpi võitlust pakutakse, ja sõdalane, kes selle vastu võtab, saab vaimset kasu ja teda võidakse pärast surma õndsusega premeerida.

2-33

Vastupidi, kui sa ei osale selles õiglases lahingus, siis tegelikult, jättes hooletusse oma kohustuse ja au, teenid sa pattu.

Selgitus: Krišna märgib, et võitlusest keeldumine tähendaks Arjunatele kui sõdalasele kohustuse mittetäitmist, mis tooks kaasa häbi ja tekitaks negatiivseid tegude tagajärgi.

2-34

Inimesed räägivad alati sinu häbist ja austatud inimesele on häbi hullem kui surm.

Selgitus: Krišna rõhutab ka, et häbi on hullem kui surm. Sõdalasele nagu Arjuna, kes on austatud ja kuulus kui kuulus kangelane, oleks oma au kaotamine suurem tragöödia kui füüsiline surm. Sõduri au ja maine on väga väärtuslikud ja selle kaotamine tähendaks oma eesmärgi ja väärikuse kaotamist ühiskonnas.

2-35

Suured väejuhid, kes kõrgelt hindavad sinu nime ja au, arvavad, et sa oled lahinguvälja pelgalt hirmu pärast maha jätnud, ja peavad sind tähtsusetuks.

Selgitus: Krišna püüab siin Arjunale näidata, et kui ta keeldub võitlemast, rikub see tema mainet nii ühiskonnas kui ka tema võitluskaaslaste ja liitlaste seas. Arjunil on oluline täita oma sõdalase kohust, et säilitada au ja väärikus mitte ainult enda, vaid ka teiste silmis.

2-36

Sinu vaenlased ütlevad palju karmisõnalisi asju ja naeruvääristavad sinu võimeid. Mis võiks sulle sellest valusam olla?

Selgitus: Vaenlaste põlgus ja laim oleksid mitte ainult kahjulikud tema mainele, vaid ka emotsionaalselt väga valusad, sest Arjunat peetaks nõrgemaks ja argpükslikumaks, kui ta tegelikult on. Krišna rõhutab, et selline alandamine ja häbistamine oleks veel valusam kui füüsiline valu või võitluse tagajärjed, sest sõdalase jaoks on au ja väärikus kõige tähtsamad.

2-37

Kui sa tapetakse, jõuad sa taevasse, aga kui sa võidad, valitsed sa maa üle. Seepärast, oo Kuntī poeg (Arjuna), tõuse ja võitle otsusekindlalt.

Selgitus: Selles värsis pakub Krišna Arjunale kaks võimalust: kui ta tapetakse lahingus, jõuab ta taevasse, mis tähendab sõdalasele kõrgeimat vaimset tasu. Samas, kui ta võidab, valitseb ta maa üle ja naudib materiaalse võidu vilju. Mõlemal juhul on tulemus positiivne, sest nii võit kui surm on kasulik ja kiiduväärt.

2-38

Võitle võitlemise pärast, mõtlemata õnnele või kurbusele, kaotusele või kasule, võidule või kaotusele – nii tegutsedes sa ei saa kunagi pattu.

Selgitus: See värss rõhutab, et kui inimene suudab elus muutuvaid olukordi võrdselt vastu võtta, jääb ta vaimselt puhtaks ega saa pattu, sest tema tegevus on tulemustest sõltumatu. Krišna õpetab siin, et isetu tegutsemine on vaba tegevuse negatiivsetest tagajärgedest, kui seda tehakse tasakaaluka meelega ja tulemustele kiindumata.

2-39

Seni ma kirjeldasin sulle neid teadmisi analüütilise uurimise kaudu. Nüüd kuula, kuidas ma neid seletan seoses tegutsemisega ilma vilju nautimata. Oo Pārtha, kui sa tegutsed selliste teadmistega, vabaned sa tegutsemisest tekkinud ahelatest.

Selgitus: Selles värsis lõpetab Krišna oma õpetused Sānkhya filosoofia perspektiivist ja hakkab selgitama karma-joogat ehk isetu tegutsemise teed. Sānkhya õpetus keskendub maailma mõistmisele intellektuaalse analüüsi kaudu ja erinevuse loomisele materiaalse keha ja igavese hinge vahel. Kuid nüüd hakkab Krišna selgitama karma-joogat – vaimset praktikat, mis põhineb mitte ainult teoreetilistel teadmistel, vaid ka praktilisel tegutsemisel ja vaimsel distsipliinil. Krišna märgib, et karma-joogat harjutades saab Arjuna vabaneda tegutsemise ahelatest – tegevuse tagajärgedest, mis seovad inimest sündide ja surmade tsükliga.

2-40

Sellel teel ei ole kaotust ega vähenemist ja isegi väike edasiminek sellel teel võib kaitsta kõige suuremate ohtude eest.

Selgitus: Krišna selgitab, et isegi väike samm sellel teel võib kaitsta inimest suurte ohtude eest, näiteks sündide ja surmade tsükli ohtude eest ning tegevuse negatiivsete tagajärgede eest. See tähendab, et isegi väike otsusekindlus ja väike edasiminek vaimsel teel toob tohutut kasu.

2-41

Need, kes seda teed käivad, on oma kavatsustes kindlad ja nende eesmärk on üks. Oo armastatud Kuru poeg, nende mõistus, kes ei ole otsusekindlad, on mitmekülgselt harunenud.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna, et neil, kes on otsusekindlad ja keskendunud vaimsele teele, on meel ja arusaam ühtsed ja suunatud konkreetsele eesmärgile. Need, kes on teadvustanud oma vaimsed eesmärgid, järgivad neid kindla otsusekindlusega ja nende meel ei ole hajutatud ega kõrvale juhitud. Seevastu need, kellel puudub selline otsusekindlus, on segaduses ja nende meel on laiali paisatud – nad kipuvad segadusse sattuma erinevate ilmalike eesmärkide ja võimaluste vahel. Neil inimestel puudub ühtne suund ja nende meel on nagu palju harunev puu, mis otsib paljusid teid, kuid ei jõua kunagi konkreetse eesmärgini. See meele otsustamatus ja kõrvalekaldumine takistavad keskendumist vaimsele kasvule ja viivad segadusse.

2-42

Väheste teadmistega inimesed on väga kiindunud Vedade uhketesse sõnadesse, mis soovitavad erinevaid viljakaid tegevusi, et saavutada taevaplaneete, saada hea sünd, jõud ja nii edasi.

Selgitus: Krišna innustab Arjunat mitte alluma illusoorsetele sõnadele ja mõistma, et tõeline vaimne kasv ei ole seotud rituaalidega, vaid pigem hinge loomuse sügavama mõistmise ja tegutsemisest ning ilmalikest sidemetest vabanemisega, märkides, et uhked sõnad võivad inimest eksitada ja kõrvale juhtida tõeliselt vaimselt teelt.

2-43

Olles meeleliste naudingute ja luksusliku elu ihaldajad, ütlevad nad, et pole midagi sellest kõrgemat.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna, kuidas inimesed, kes on haaratud ihadest ja materiaalsete naudingute janust, püüdlevad taevariigi poole ja teevad palju rituaale, et neid eesmärke saavutada. Nende meeled on pööratud sünni ja tegevuse viljadele, mis tähendab, et nad tegutsevad selleks, et saada oma tegudest isiklikku kasu ning saavutada naudingut ja võimu nii selles kui ka järgmises elus.

2-44

Nende meeltes, kes on liiga kiindunud meelelistesse naudingutesse ja materiaalsesse rikkusesse ning keda sellised asjad eksitavad, ei teki tugevat otsusekindlust teenida Kõigekõrgemat Issandat andumusega.

Selgitus: Krišna soovib selles värsis Arjunale märkida, et vaimse arengu ja vabanemise saavutamiseks on vaja loobuda kiindumusest materiaalsetesse hüvedesse ning keskenduda sisemisele otsusekindlusele ja arusaamisele. Alles siis, kui meel on vaba ihadest, võib inimene saavutada sügava vaimse keskendumise ja rahu.

2-45

Vedad kirjeldavad peamiselt materiaalse looduse kolme omadust. Oo, Arjuna, tõuse neist kolmest omadusest kõrgemale. Ole vaba kõigist duaalsetest omadustest ja muredest kasu ja turvalisuse pärast ning kinnistu oma tõelises olemuses.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna Arjunale, et Vedad räägivad sageli materiaalsetest tegevustest, mis on seotud kolme materiaalse omadusega (headus, kirg ja teadmatus). Need omadused on seotud maiseluga, kuid Krišna õhutab Arjunat neist kolmest omadusest kõrgemale tõusma, et saavutada kõrgem vaimne tase.

2-46

Kõiki eesmärke, mida saab saavutada väikese veeanumaga, saab kohe saavutada suure veehoidlaga. Samamoodi võib kogu heaolu, mida Veda rituaalid pakuvad, saavutada see, kes teab Vedade tõelist eesmärki.

Selgitus: See värss õpetab, et targale, vaimselt arenenud inimesele, kes on saavutanud vaimse valgustuse, muutuvad Veda rituaalid ja reeglid instrumendiks, mitte sihtkohaks. Nii nagu suures veekogus kaotab väike tiik oma tähtsuse, nii ületab vaimne arusaamine lihtsaid rituaale ja formaalseid teadmisi.

2-47

Sul on õigus ainult tegevusele, aga mitte selle viljadele. Ära kunagi pea ennast tegevuse viljade põhjuseks ja ära ole kiindunud tegevusetusse.

Selgitus: Selles värsis annab Krišna ühe Bhagavadgītā kesksetest õpetustest isetu tegutsemise kohta. Ta kutsub Arjunat keskenduma oma kohustuste täitmisele, ootamata ega kiindudes tulemustesse. Inimesel on õigus oma tegevusele, kuid ta ei pea püüdma kontrollida ega nõuda tegevuse vilju või tulemusi.

2-48

Täida oma kohustusi, olles ühendatud vaimse distsipliiniga, oo Dhananjaya (Arjuna), loobudes kiindumusest. Ole võrdne nii edus kui ka ebaedus, sest selline tasakaal on vaimse distsipliini olemus.

Selgitus: Krišna kutsub Arjunat tegutsema võrdse meelega, olenemata tulemusest. Tulemustesse kiindumine tekitab sageli kannatusi ja rahulolematust, kuid tõeline vaimne distsipliin tähendab rahu tundmist nii võidu kui ka kaotuse korral. Säilitades seda sisemist tasakaalu, vabaneb inimene tegevuse ja tegevuse tagajärgedest.

2-49

Aupakliku teenimisega, oo Dhananjaya, hoia endast eemal kõik madalad tegevused ja sellise teadvusega otsi varjupaika Issanda juures. Need, kes soovivad nautida oma tegevuse vilju, on ihnsad.

Selgitus: Krišna õhutab Arjunat otsima varjupaika tarkuses – tegutsema isetult ja sisemise rahuga, püüdlemata isikliku kasu poole. Neid, kes kiinduvad tegevuse viljadesse ja tegutsevad ainult isekatel eesmärkidel, nimetatakse ihnsateks, et vastata värsi tekstile, sest nende elu eesmärk piirdub materiaalsete hüvedega, mis on ajutised ega taga tõelist vaimset rahulolu. Dhananjaya on üks Arjuna tiitleid ehk nimesid. Dhananjaya tähendab sõna-sõnalt rikkuste vallutaja.

2-50

Inimene, kes pühendub aupaklikule teenimisele, võib juba selles elus vabaneda headest ja halbadest tagajärgedest. Seetõttu püüa saavutada seda seisundit, mis on kogu tegevuse kunst.

Selgitus: Krišna märgib ka, et vaimne distsipliin on oskus tegutseda isetult, kooskõlas oma kohustusega. vaimne distsipliin kui oskus tegutseda tähendab, et inimene, kes on kinnistunud vaimse distsipliini praktika ja tarkuse teele, suudab osavalt oma kohustusi täita ilma tulemustesse kiindumata, säilitades rahu ja tasakaalu.

2-51

Selliselt tegutsedes vabanevad targad, kes on end Issanda aupaklikule teenimisele pühendanud, sünni ja surma ringist. Loobudes kõigist soovidest tegevuse viljade järele, võivad nad saavutada seisundi, mis on vaba kõikidest kannatustest.

Selgitus: Need targad inimesed saavutavad seisundi, mis on vaba kannatustest – see on surematu ja vaba igasugustest füüsilistest ja vaimsetest kannatustest. See on vaimse vabanemise seisund, kus hing vabaneb tegevuse sidemetest ja materiaalsest maailmast.

2-52

Kui su mõistus väljub eksituste metsa tihnikust, muutud sa ükskõikseks kõige suhtes, mida on kuuldud ja veel kuuldakse.

Selgitus: Kui inimene saavutab tarkuse seisundi ja ületab oma sisemised illusioonid, vabaneb ta kiindumusest nii selle suhtes, mida ta on juba kuulnud (traditsioonid, teadmised), kui ka selle suhtes, mida veel kuulatakse. See tähendab, et ta muutub vaimselt sõltumatuks ja vabaks maisest arusaamast tulenevatest piirangutest.

2-53

Kui su meel enam ei lase ennast Vedade uhkel keelel kaasa viia ja jääb vankumatuks, süvenenult enese üle mõtisklemisse, siis oled sa saavutanud jumaliku teadvuse.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna, et jumaliku teadvuse seisundi saavutamiseks peab inimese meel olema stabiilne ja mitte mõjutatud Vedade uhkest keelest, mis sageli lubab materiaalseid hüvesid ja taevaseid naudinguid. Inimene, kes on selle taseme saavutanud, ei lase enam välistel ahvatlustel end kaasa viia ja säilitab sisemise rahu ja keskendumise enese ja Jumaliku teadvustamisele.

2-54

Arjuna ütles: Oo, Krišna, millised on tunnused sellel, kelle teadvus on süvenenud sellesse transtsendentaalsesse seisundisse? Kuidas ta räägib ja milline on tema keel? Kuidas ta istub ja kuidas ta kõnnib?

Selgitus: Selle küsimusega soovib Arjuna teada saada, kuidas vaimne distsipliin ja vaimne stabiilsus igapäevaelus praktiliselt avalduvad. Arjuna, pöördudes Krišna poole Keshava nimega, viitab talle kui kõikvõimsale ja kõike valitsevale Jumalale, kes suudab anda vastused sügavaimatele küsimustele elu ja vaimsuse kohta.

2-55

Ülivõimas Jumal ütles: Oo, Pārtha, kui inimene loobub kõigist meeleliste naudingute ihadest, mis tekivad mõistuse kujutlustest, ja kui tema puhastunud mõistus leiab rahulolu ainult iseendas, siis võib öelda, et ta on puhtas transtsendentaalses teadvuses.

Selgitus: Selles värsis annab Krišna vastuse Ardžuna küsimusele selle kohta, milline on inimene, kes on tarkuses stabiilne. Ta märgib, et selline inimene on loobunud kõigist ihadest, mis tekivad mõistusest. See inimene ei ole kiindunud maistesse eesmärkidesse või ihadesse, mida tavaliselt motiveerivad materiaalsed huvid ja egoistlikud vajadused. Ta on vaba kiindumusest, sest tema mõistus on puhastunud soovist saada maist kasu.

2-56

Seda, kelle mõistus jääb kannatustes rahulikuks, kes ei ihalda õnne ja on vaba kiindumusest, hirmust ja vihast, nimetatakse targaks, kelle mõistus on kindel.

Selgitus: Inimest, kes on vaba kiindumusest, ei muretse kannatuste pärast ega ihka naudinguid, nimetatakse targaks, kes on saavutanud vaimse küpsuse ja stabiilsuse. See värss õpetab, et alles siis, kui inimene ületab kiindumuse materiaalsesse ja hirmu eluraskuste ees, saab ta olla tõeliselt vaba ja tark.

2-57

Materiaalses maailmas on see, kes ei ole rõõmus, kui temaga juhtub midagi head, ja ei ole kurb, kui juhtub midagi halba, kindlalt täielikes teadmistes juurdunud.

Selgitus: Stabiilne tarkus on see, mis ei juhi inimest vastavalt soovidele ja emotsionaalsetele kiusatustele, vaid hoiab teda ühtviisi rahulikuna nii soodsates kui ka ebasoodsates olukordades.

2-58

See, kes suudab oma meeled nende objektidest tagasi tõmmata, nagu kilpkonn tõmbab oma jäsemed kilpi, on tõeliselt tarkuses kindlalt juurdunud.

Selgitus: See värss rõhutab meelte kontrolli tähtsust teel vaimse küpsuse ja tarkuse poole. Inimene, kes suudab oma meeli ohjeldada ega lase neil valitseda oma mõistuse ja tegude üle, on tarkuses stabiilne ja suudab saavutada sisemise rahu ja tasakaalu.

2-59

Kehastunud hing võib hoiduda meelelistest naudingutest, kuigi soov meelte objektide järele jääb. Kuid kõrgemat maitset kogedes kaotab ta nende vastu huvi ja kinnitub teadvuses.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna, et inimene, kes hoidub meelelistest naudingutest, võib eemalduda meelte objektidest, kuid soov nende järele võib jääda sügavale südamesse. See soov ei kao lihtsalt hoidumisega, sest meeled ja mõistus võivad ikka veel olla kiindunud maistesse naudingutesse. Kui inimene saavutab kõrgeima kogemuse – vaimse valgustumise või hinge tõelise loomuse –, kaob see soov maiste naudingute järele iseenesest, sest see kõrgeim kogemus on seotud jumaliku kohalolu teadvustamisega. Kui inimene kogeb kõrgeimat tõde, mõistab ta, et materiaalsed soovid on tühised ja mööduvad võrreldes vaimse täitumusega.

2-60

Oo, Ardžuna, meeled on nii tugevad ja tormilised, et nad haaravad jõuga ka sellise inimese mõistuse, kes püüab neid ohjeldada.

Selgitus: Isegi kui inimene on kaalutlev ja arukas, võivad tema meeled tugevalt mõjutada mõistust ja põhjustada kõrvalekaldumist tasakaalust ja vaimsest distsipliinist. Seetõttu on väga oluline mitte ainult püüda mõistust ohjeldada, vaid ka pidevalt harjutada meelte kontrolli distsipliini, et säilitada stabiilsust ja keskendumist.

2-61

Seda, kes ohjeldab oma meeli, hoides neid täielikult oma kontrolli all, ja pöörab oma teadvuse Minule, nimetatakse stabiilse mõistusega inimeseks.

Selgitus: Inimene, kes kontrollib oma meeli ja pöörab oma mõistuse Jumala poole, suudab säilitada stabiilse tarkuse ega ole meelte põhjustatud rahutuste all. See värss rõhutab, et tõeline tarkus saavutatakse siis, kui mõistus ja meeled on ohjeldatud ning inimene elab vaimse fookuse ja sisemise rahuga.

2-62

Meeleobjektide üle mõtiskledes tekib inimesel kiindumus nende vastu, kiindumusest tekib iha ja ihalusest tekib viha.

Selgitus: Selles värsis selgitab Krišna inimese mõistuse ja emotsioonide protsessi, mis viib sisemiste konfliktide ja kannatusteni. Kui inimene mõtleb meeleobjektidele (soovib asju saada või maisi naudinguid nautida), tekib temas kiindumus nende objektide vastu. See kiindumus veelgi tugevdab soovi nende järele, mis on kire vorm. Kui soove ei rahuldata, muutuvad need vihaks, mis võib viia sisemise rahutuse ja edasise mõistuse kontrolli kaotamiseni. See tsükkel – mõtetest maistele objektidele kuni vihani – on negatiivne meeleseisund, mis juhib inimest vaimselt teelt kõrvale. See värss õpetab, et negatiivsete emotsioonide ja viha vältimiseks on oluline kontrollida oma mõtteid ja mitte pöörata liiga palju tähelepanu maistele objektidele ja naudingutele. Vaimne kasv ja sisemine rahu on võimalikud, kui inimene lõpetab kiindumise meeleobjektidesse ega lase ihadel oma mõistust valitseda.

2-63

Vihast tekib täielik eksitus ja eksitus pimestab mälu. Kui mälu on pimestatud, kaob arukus ja kui arukus on kadunud, langeb inimene jälle materiaalsesse kaevu.

Selgitus: Selles värsis kirjeldab Krišna emotsionaalset ja vaimset regressiooni, mis toimub siis, kui inimene allub vihale. See värss rõhutab, kui oluline on kontrollida oma emotsioone, eriti viha, sest see võib käivitada ennasthävitava protsessi, mis viib vaimse allakäiguni. Sisemise rahu ja tarkuse saavutamiseks on vaja hoiduda vihast ning hoida mõistus selge ja tasakaalus.

2-64

Kuid inimene, kes on vaba kiindumusest ja vihkamisest ning suudab kontrollida oma meeli piiravate põhimõtetega, võib saada Jumala armu.

Selgitus: Selles värsis märgib Krišna, et inimene, kes suudab oma meeli ohjeldada ja hoiduda kiindumusest ja vastumeelsusest meelte objektide vastu, on see, kes saavutab sisemise rahu. Erinevalt neist, kes lasevad end juhtida ihal või vältimisimpulssidel, tegutseb see inimene vastavalt oma sisemisele olemusele ja kontrollib meeli, mitte ei lase neil end kontrollida.

2-65

Inimesel, kes on sellisel viisil rahulik, pole enam mingeid kannatusi; sellise rahuliku teadvusega inimese mõistus kinnitub peagi.

Selgitus: See salm õpetab, et sisemise tarkuse ja kannatustest vabanemise saavutamiseks on vaja arendada meelerahu. Kui inimene saavutab selle rahu, muutub tema meel selgeks ja vaimne tarkus kinnistub kiiresti, mis viib sisemise harmoonia ja vaimse kasvuni.

2-66

Inimesel, kes ei ole ühenduses Kõige Kõrgemaga, ei saa olla ei ülemeelelist mõistust ega tasakaalustatud meelt, ilma milleta pole rahu võimalik. Ja kuidas saab olla õnn ilma rahuta?

Selgitus: See salm õpetab, et vaimne õnn tuleb meele ja meelte kontrollist. Ainult siis, kui inimene on ühendatud vaimse distsipliiniga, suudab ta saavutada tarkust, rahu ja õnne.

2-67

Mõistus, mis järgib rahutuid meeli, võtab inimeselt tarkuse, nii nagu tuul kannab paati mööda veepinda.

Selgitus: Sarnaselt tuulele, mis kannab paati rahututel vetel eemale, võib ka meelte kontrollimatus suunata inimest eemale tarkusest ja sisemisest rahust. Vaimse stabiilsuse saavutamiseks on oluline, et meel ei oleks allutatud meelte mõjule ja rahutustele, sest selline ebastabiilsus võib viia meele hajumiseni ja arusaama kaotuseni.

2-68

Seetõttu, oh, tugevakäeline, see, kelle meeled on vabastatud kokkupuutest oma objektidega, on kahtlemata kindla mõistusega.

Selgitus: Ohjeldades meeli ja hoidudes ilmalikest ahvatlustest, muutub inimene vaimselt stabiilseks ning saavutab sisemise rahu ja selguse. See kontroll meelte üle on oluline meele selguse ja sügava arusaama saavutamiseks elust, mis on oluline tarkuse täis elu elamiseks.

2-69

See, mis kõikidele olenditele on öö, on ohjeldatu jaoks ärkveloleku aeg. Kui olendid on ärkvel, on see targa jaoks öine seisund.

Selgitus: Selles salmis kasutab Krišna öö ja päeva metafoori, et selgitada erinevust targa inimese (vaimse distsipliini või mõtleja) ja tavaliste olendite maailmatunnetuse ja -arusaama vahel. Tavalistele olenditele, kes on seotud materiaalse maailmaga, tundub see, mis on targale (ohjeldatule) selge ja ärkvelolev, nagu öö – see tähendab, et see on neile arusaamatu ja kättesaamatu. Nad on ärkvel, kui tegutsevad ilmalikes asjades, kuid vaimne teadvus jääb neile varjatuks. Seevastu tark, kes on saavutanud sügava sisemise arusaama ja vabanemise materiaalsetest ahvatlustest, näeb tõelist reaalsust, mis on varjatud neile, kes on sukeldunud materiaalse maailma illusioonidesse. Kui tavalised olendid on haaratud ilmalikest tegevustest ja soovidest, tundub see ilmalik tegevus talle nagu öö – nagu midagi ebaolulist ja kauget. See salm õpetab, et tark inimene on ärkvel vaimses arusaamas, samas kui tavalisi olendeid juhivad materiaalsed stiimulid. See rõhutab erinevat tunnetust nende vahel, kes on ohjeldanud meeli ja saavutanud tarkuse, ja nende vahel, kes on endiselt ilmalikuga seotud.

2-70

Inimene, keda ei liiguta pidev soovide voog, mis tuleb nagu jõed ookeani, kes on alati rahulik, mitte see, kes püüab neid soove rahuldada, võib saavutada rahu.

Selgitus: See salm selgitab, et rahu saavutab see, kes ei ole kiindunud oma soovidest ja ei püüa neid täita. Inimene, kes alati ihkab ilmalikke soove täita, ei suuda saavutada tõelist sisemist rahu. Nii nagu ookean jääb muutumatuks, isegi kui sinna voolab vett, peab ka inimene olema sisemiselt stabiilne, hoolimata välistest soovide ahvatlustest.

2-71

See inimene, kes hülgab kõik soovid, elab ilma kiindumuseta, ilma omandiõiguse tundeta ja egota, saavutab rahu.

Selgitus: See salm õpetab, et rahu saab saavutada ainult siis, kui inimene elab isetult, vaba soovidest, egost ja kiindumusest. Selline elu viib tasakaalu ja harmooniasse nii iseendaga kui ka ümbritseva maailmaga.

2-72

Selline on, oh, Pārtha, vaimne ja jumalik seisund, mida saavutades inimene enam ei lasku pettustele. Kui isegi surmatunnil suudab inimene olla sellises seisundis, võib ta siseneda Jumala riiki.

Selgitus: Selles salmis kirjeldab Krišna lõplikku vaimset seisundit, mis viib Jumaliku teadvuse teadvustamiseni. See on vaimse stabiilsuse ja vabanemise seisund, kus inimene, saavutades selle taseme, enam ei sega ega allu ilmalikele illusioonidele. Selline inimene saab sügava arusaama hinge tõelisest olemusest ja Jumalikust teadvusest (kõrgeimast vaimsest reaalsusest), muutudes vabaks kannatustest ja kiindumusest. Selles seisundis säilitab ta tasakaalu ja rahu, isegi kui elu lõpeb, ja lõpuks saavutab Jumaliku teadvuse teadvustamise ja vabanemise.